Kuidas juhtusite New Yorgis „Bioesti” festivalil osalema? Mis teeb selle näituse siin eriliseks? Milline oli festivali näituse algidee?
Kärt Ojavee: Karin Laansoo tegi meile ettepaneku teha esitlus või näitus „Bioesti” festivalil. Võib-olla natuke tõukas ideed tagant ka meie installatsiooni esitlemine eelmisel aastal New Yorgis Issey Miyake Tribeca poes. Meie idee oli luua keskkond, kus materjalid ja objektid harilikus elukeskkonnas toetaksid päeva rütmi ja aja tsüklit ning edastaksid infot mustrite, pindade või valguse muutumise kaudu – rahulikus tempos. Kõik objektid on kokku pandud siin Brooklynis. Mõned on osaliselt valminud Eestis ja kaasatud on ka üks KO! toode. Eszter Ozsvald, kellega koos töötame, elab New Yorgis, ehkki praegu on ta peamiselt ühe tootearenduse projektiga seoses hoopis Hiinas ja mina olen suurema osa ajast Tallinnas oma ettevõtmisega KO!. Me töötame ideedega Skype’i vahendusel, kuid ühes ruumis olla ja materjalide kallal töötada ning katsetada erinevaid kooslusi on hoopis põnevam ja viib rohkem edasi. Seega võtsime teadlikult aega, et siin kuu jagu koos tööd teha. Meie koostöö on kestnud juba neli aastat ja sujub suurele vahemaale vaatamata siiani. Oleme kaalunud ka Symbioosi kui kaubamärgi loomist, kuid see jääb praegu veel natuke kaugemasse tulevikku. Eks mõtleme, kus võiks asuda meie baas, kas New Yorgis või kusagil Euroopas.
Kust tuleb näituse pealkiri? Miks just selline intiimne väljapanek, hotellituba?
See on seotud meie esimese tööga „SymbiosisW”. Seda võib nimetada küberorganismiks: see interaktiivne objekt aktiveerub ja „elab” ainult inimese läheduses – tegu on objekti ja inimese sümbioosiga. Membraan viitab tundlikule pealiskihile, nahale, haptilistele omadustele. Mem (memory) ja brain eraldi tähistavad mälu ja aju. Kõik objektid muutuvadki aeglaselt ning neil on tugev seos aja ning mäluga. Osa objekte reageerib inimese lähedusele ja teised on sellest sõltumatud. Näiteks tekstiil muudab värvi vastavalt päevavalgusele, nii et keskkond, ruum või kodu elab ja „käitub” päeva jooksul miskitmoodi ka siis, kui kedagi kohal ei ole. Tahtsime seekord näidata objekte pigem kodukeskkonnas. Galeriiväljapanekul oleks kindlasti oma mõju – see on kui teatud laadi labor. Hotellis on asjad oma tavapärastel kohtadel ja esmapilgul mõjuvadki kõik elemendid siin tavapärastena, kuid lähemal uurimisel paljastuvad nende funktsioonid. Plaanisime esialgu suuremat sekkumist, kuid kohale jõudes tundus, et üksikud valitud objektid toimivad selles keskkonnas paremini.
Teie töid iseloomustab suhtlus, kontakt ja teatud intiimsus. Kui palju mõtlete sellele, kuidas teie objektid inimestele mõjuvad? Miks on vaja disaini ja tooteid, mis meile reageerivad? Kust tulevad mustrid, mis töid katavad?
Aja jooksul on objektide kasutajatelt tagasisidena kogunenud täiesti arvestatav hulk infot, mille põhjal olemegi oma projekti arendanud, kohandanud ja mõnel puhul ka muutnud. Nüüd teeme pigem eksperimente, tegutseme intuitiivselt ning kasutame mimikrit selleks, et uusi materjale välja töötada ja vaadata, kuidas materjalikihid on üles ehitatud – see väljendub ka mustrites. Mimikrit meetodina rakendame teadlikult, uudishimu sunnib seda suunda uurima. „Symbioosi” kollektsiooni kuuluvaid objekte katavad rakustruktuuride, vee- ja õhuvoolu mustrid. Näiteks uurisime päris pikalt vee- ja õhuvoolu liikumist, et tekitada sarnasel põhimõttel aja kulgemist tapeedil. Villane vaip („Mem:brain C”) on mitmekihiline animeeritud puidumustriga vaip, mis „aktiveerub”, kui sellele astutakse. Ehkki pealispind näib väga puhas ja lihtne, on selle väikse objekti pahupool üsna keeruline: selle sees on 12 Eszter Ozsvaldi disainitud trükiplaati. Kogu vaiba niidistik on programmeeritav, seega kontrollitav. Niidistik helendab ning koondub inimkeha ümber. Meid huvitab, kuidas objektid omavahel suhestuvad – kuidas põrand ja sellele asetatud muud elemendid omavahel suhtleksid, ka inimkontakti puudumisel? Idee on seotud asjade interneti mõistega (Internet of Things): asjad on osa võrgust. Viimane pole ei interneti- ega arvutipõhine, vaid toimib objektides endas. Objekt „Mem:brain Mo” tekitab õhu liikumist ja valgust: selle puhul on kasutatud laserlõikust ja LED-lampe, mida saab seadistada helendama soovitud kellaajaks. Tumedad õhtuvalgustid seinal toetavad öist rütmi. Nende puhul on kasutatud nitinoli, imepeenikesi traate, mis panevad valgusti õrnalt liikuma ja valguse muutuma. Antud näitusel on disainiobjektid pigem installatiivsed, kuid neist võiksid saada tarbeesemed.
Siin pisikeses hotellitoas tekib tunne, et võiksite kõikehõlmava elava interjööri luua.
Esialgu selline plaan oligi ning liigume selles suunas edasi. Hetkel töötame tapeedi kallal, mille muster näitab aega. Lõime oma kujundisüsteemi, nii et tapeedil võib näha tunde ja minuteid vastavalt sellele, kus muster parasjagu asetseb ja kuidas see muutub.
Kes on teie partnerid tehnoloogia- või tootearenduses?
Koostöö Eszter Ozsvaldiga („Symbioos”) hõlmab vaid meid kaht, nii disaini, tehnoloogia kui ka finantseerimise osa. Kogu protsess on mitmekihiline ja uue eseme loomisel jaguneb see mooduliteks (materjalid, ideed, katsetamine, programmeerimine), mis hiljem omavahel kokku klapivad. Teen koostööd ka Tallinna tehnikaülikooli biorobootika keskusega. Näiteks nn helipadi „Mem:brain Ph” on tehtud just koostöös biorobootika keskuse inseneridega: padjal on pehme lüliti, spetsiaalne trükiplaat ning laetav patarei. Sellesse saab ka laadida helifaile, näiteks audioraamatuid. Valguspadjad on samuti loodud koostöös tehnikaülikooliga. Patjade elektroonika on tikitud, et kogu üldmulje ja tunnetus oleks pehme. Nende toodete arendus on käinud KO!-s. Nii tekstiilide kui ka värvide puhul oleme püüdnud valida võimalikult naturaalseid materjale: vilt, siid, puuvill ning vee baasil trükivärvid. Kombineerime neid ka sünteetiliste materjalidega, tekitades erinevaid taktiilseid variatsioone. Soojustundliku ja soojeneva padja puhul oleme välja töötanud eraldi tehnoloogia, mille abil materjali integreeritud niidistikku programmeerida.
Kas töid on õnnestunud ka müüa?
„Symbioosi” töid me müünud ei ole. Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumil on üks töö („SymbsiosisW”) ning Issey Miyake tellis teatud perioodiks installatsiooni „SymbiosisO: Voxel”. Ühe töö oleme müünud ka siin New Yorgis. Näituse üks eesmärkidest ongi tekitada natuke laiemat kõlapinda ja huvi meie töö vastu. Otsime võimalikke rahastajaid edasiseks uurimistööks ning tootearenduseks. Oleme näitusele kutsunud pigem erialast publikut, et tutvustada ja luua kontakte.
Kuhu paigutate end disainimaailmas?
On disainereid, kes samuti tegelevad nn rahuliku tehnoloogiaga (slow technology), ning on tekstiilidisainereid, kes loovad interaktiivseid ja dünaamilisi tekstiile. Meie tööd eristuvad selles kontekstis aga kindlasti nii idee, tehnoloogia kui ka materjalikasutuse poolest.
Oleme valdkonnas toimuvaga kursis ning ka meist ollakse teadlikud.
Kuhu edasi?
Oleme arutanud näitusevõimalusi Jaapanis, kuid sellega praegu ei kiirusta. Pigem on aeg teha vahekokkuvõte ja töötada mõnda aega laboris.
New Yorgis leidis 20. IX – 4. X teist korda aset eesti nüüdiskultuuri festival „Bioest”. Seekord osalesid festivalil disainerid Kärt Ojavee ja Eszter Ozsvald interaktiivse tekstiilidisainiprojektiga „Symbioos Mem:brains” ning Kadri ja Maris Kerge ruumiinstallatsiooniga „Virmalised” („Northern Lights”), samuti maalikunstnik Tõnis Saadoja ja disainer/kirjastaja Indrek Sirkel. Filmiprogrammis oli Toomas Hussari „Seenelkäik” ning Tanel Toomi filmide retrospektiiv. Maria Minerva esitles esmakordselt oma värsket heliloomingut veel ilmumata albumilt. Näituse kuraator oli Karin Laansoo.
Avaldatud kultuurilehes Sirp 23. oktoobril 2013.