Valmistades ette näitust „Uneversum. Rütmid ja ruumid” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis jäi mulle päeva lõppedes tööarvuti taga ette menüüst valitav poolkuusümbol. Paar tundi hiljem klikkisin aga kodus rippmenüüs kirjal „sleep”. Kui päris ausaks jääda, lükkan ma läpakat ära pannes tavaliselt arvuti kaane lihtsalt kinni. Need pisikesed sümbolid ja kirjad kummitasid mind, kuni neist vormus selsamal näitusel alateema „Masinate uni”, kus igapäevased esemed ja sümbolid on seatud kõrvuti disainiprojektide ja kunstiteostega, et anda edasi teadmist, kuidas on nähtud ja mõtestatud magamisele mõeldud aega ja ruumi ning kuidas see resoneerib meie praeguse kogemusega.
Oma voodist suurde majandusse
Kultuurikriitik Jonathan Crary kirjutas juba üle kümne aasta tagasi oma palju tsiteeritud ja kummitama jäävas teoses „24/7: Late Capitalism and the Ends of Sleep”, et kapitalism koloniseerib kogu meie aja, sh uneaja. Ka „Rütmide ja ruumide” üheks peamiseks lähtekohaks on ajasurve ja -kriis – tunne, et aega pole piisavalt, mistõttu öötundidest saavad töötunnid. Magamine, magamatus ja nendega seostuv pakuvad palju kõneainet, kuid millised on seadmed, ruumid, kujundatud keskkond ja aeg meie ümber?
Tänapäeval tuntud voodi hakkas arenema 19. sajandil, kui kasutusele võeti metallist vedrud ja voodeid hakati valmistama vabrikus. Enne tööstusrevolutsiooni ei olnud privaatsus koduses elus olulisel kohal. Uues, linnastuvas ja stressirikkamas maailmas muutus kodu kohaks, kuhu eralduda ja kus jõudu taastada. Kui kodu ja töö irdusid üksteisest, kandus elu eri osadeks jaotamine ruumikorraldusse. Tekkis magamistuba, millest saigi privaatne paik. Tänapäeval võime asuda oma isiklikus magamistoas, kuid olla samal ajal seadmete, sotsiaalmeedia kaudu ühenduses, tegutseda suures majanduses, jagades oma tähelepanu ja andmeid. Äkki loed sinagi seda teksti voodis?
Psühhoanalüütik Darian Leader kirjutab, et tänapäevane uneteadus erineb varasemast, kuna und ei uurita kui individuaalset kogemust. Ta leiab, et alates 1920. aastatest on uneuuringud olnud seotud peamiselt äriga ning nende rahastus tuleb ettevõtlusest ja sõjatööstusest, kus püütakse leida võimalusi tööliste või sõdurite efektiivsuse tõstmiseks.[1] Ka enesejälgimine ja -hool töötavad turu teenistuses. Kunstnik Tõnis Jürgens uurib nii digitaalset enesehoolt kui ka une määratlematut potentsiaali, kuhu magajal on võimalik justkui ära kaduda. Kui magame nutitelefoni või -kellaga, on meil võimalik koguda andmeid magamise kohta ja vaadata hommikul kokkuvõtet. Enne uinumist paneb meist enamik viimase asjana käest just nutitelefoni. Vähesed lülitavad seadme välja. Sisse- ja väljalülitamine on tegevused, mida me kasutame oma nutiseadmete puhul järjest harvem just seetõttu, et mitte jääda millestki kõrvale või ilma. Lülitamise, vajutamise, klikkimise kaudu loome hetkeks ühenduse laiema üldsusega või vastupidi. Meie kodud on ühendatud seadmete väikesed andmemajanduskeskused. Crary märgib, et nende inimeste arv, kes ärkavad öösel korra või mitu, et oma sõnumeid ja andmeid kontrollida, on plahvatuslikult kasvamas. Üks pealtnäha ebaoluline, kuid masinate tööst lähtuv levinud keelekujund on „puhkeolek”, „une-” või „puhkerežiim” (ingl sleep mode). Ehk oleme omistanud masinatele funktsioone tavakeelest, nagu puhkepaus ja magamine.
Poolkuu, võim, ekraanisäästja
Seadmete eri „seisundeid” tähistavad sümbolid. Kuu tähistab elektroonikaseadmete, nagu arvutid, telerid ja muud juhitavad seadmed, oote- või puhkerežiimi ja ka energiasäästurežiimi. Nüüdseks üldtuntud graafilise sümboli tõi käibele Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituudi Standardiühing (IEEE SA), kus töötatakse välja üleilmseid standardeid sellistes tööstusharudes nagu energia, tehisintellektipõhised süsteemid, asjade internet, tarbetehnoloogia, olmeelektroonika jne. Poolkuusümbol (ja selle variatsioonid) lisati standardi IEEE 1621 andmebaasi endise puhkerežiimi tähise asendusena 2002. aastal. See on režiim, kus on võimalik võrreldes sisselülitatud seadmega vähem energiat tarbida ja masinat pikema ootamiseta taaskäivitada.
Enne poolkuusümboli kasutuselevõttu oli ajavahemikus 1973 kuni 2002 puhkerežiimi seadistuse ikooniks hoopis tänapäevane „võimu” (ingl power) sümbol (ehk toiteikoon), mis vaatab meile vastu elektroonikaseadmetelt. Kodus leian selle kiirelt näiteks ruuterilt, teleripuldilt ja printerilt. Selle eellugu on seotud sümbolite kujunemislooga. Varaste seadmete lülititel olid tähised „1” ja „0”, mis märkisid vastavalt suletud (seade sisse lülitatud) ja avatud (seade välja lülitatud) vooluahelat. 1973. aastal liideti need kaks sümbolit nüüdseks laiemalt tuntud ikooniks. Kui poolkuusümboliga on seotud IEEE SA, siis „võimu” sümboli andmebaasi lisamise taga on Rahvusvaheline Elektrotehnikakomisjon (IEC), organisatsioon, mis tegeleb elektrotehnika standardimisega. New Yorgi moodsa kunsti muuseumi (MoMA) arhitektuuri- ja disainivaldkonna kuraator Paola Antonelli kutsub „võimu” sümbolit „tagasihoidlikuks meistriteoseks” (ingl humble masterpiece), mis ei otsi tähelepanu, kuid töötab alati.[2]
Kui sümbolite vajutamine või klikkimine eeldab meie otsest osalust mõne seadme energiatarbimise vähendamiseks või peatamiseks, siis arendaja John Socha lõi 1983. aastal praktilisele probleemile arvutite n-ö enese juhitavaks lahenduseks ekraanisäästja tarkvara. Socha kirjutas lihtprogrammi nimega SCRNSAVE, mis muutis arvutiekraani pärast kolmeminutilist tegevusetust mustaks, et kuvarite pildikvaliteeti säilitada. Tollal võis pilt kohtades, kus valgus oli suure intensiivsusega, ekraanile sisse põleda ja endast jälje maha jätta. Samuti loodi uus tarkvara tüüp, mida kasutati laialdaselt 1980. ja 1990. aastatel, kuni leiutati uue tehnoloogiaga LCD-/LED-monitorid. Ekraanisäästjad ei olnud kunstiteosed, vaid enamasti anonüümsed ja efemeersed tööd, mis olid tihti kunstihariduse või -taustata inimeste loodud. Tänapäeval ei päästa ekraanisäästjad enam ekraane, kuid võivad pakkuda rahuldust mittemillegi tegemisest. Sellist „pausi” ekraanil silmas pidades on graafiline disainer David Reinfurt loonud ekraanisäästjate seeria, mille hulka kuulub „Kolm minutit mittemillegi tegemist ja siis läheb kõik mustaks” (2009), mis viitab just Socha tööle.
Me unetud masinad
Kirjanik Adam Greenfield väidab, et me kogemegi oma igapäeva digitaalse tehnoloogia kaudu.[3] „Nutikate” lahenduste paljusus räägib nii tehnoloogia arengust, kapitalistlikust majanduskeskkonnast kui ka meie püüdest kõike organiseerida (isegi kui see pole mõistlik). Kasumiahnes keskkonnas mõjub sümpaatselt hollandi disaineri Eibert Draisma kohvimasin Douwe ja Egbert 1996. aastast – Douwe valmistab köögis kohvi ja Egbert annab elu- või magamistoas juhtmevabalt teada, et „Kohv on valmis!” või „Kohv on 45 minutit vana!”. Douwe näeb välja ja töötab nagu päris kohvimasin, aga Egbert on oma väljaulatuva nina, vilkuvate silmade ja antennikesega justkui robotsõber. Draisma kohvimasinat võib pidada pooleldi naljaga käsklusi täitvate masinate ja seadmete eelkäijaks, kuid erinevalt uutest assistentidest, nagu Apple’i Siri või Amazoni Alexa, ei kogu Draisma seade andmeid, ei analüüsi meie valikuid, ei järgi meie eelistusi, ei müü meile midagi, vaid annab lihtsalt teada, mis kohviga toimub.
Tehnoloogia võimaldab nüüdisajal nii ühe inimese rütmide ja tegemiste kui ka terve linna toimimise jälgimist just seetõttu, et kanname endaga alati seadmeid kaasas.[4] Crary on viidanud, et arusaam nutiseadmetest ooterežiimil on muutnud laiemalt une tähendust – magamine on justkui madalama töövõime ja piiratud juurdepääsuga seisund. See asendab välja- ja sisselülitamise loogika ideega, et mitte miski pole kunagi välja lülitatud ja puhkeseisundit ei olegi justkui olemas. Tänapäeval ei ole elu ilma seadmeteta normaalne ja võib-olla ei peagi otsima äärmusi, kuid ehk ei teeks paha mõnikord väljendit „Tõmban juhtme seinast välja!” sõna-sõnalt järgida. Äkki on aeg lasta oma masinatel energiakriisis rohkem magada ja siis isegi uinuda?
[1] Leader, D. 2019. Why Can’t We Sleep?, lk 9. Penguin Random House UK.
[2] International Electrotechnical Commission (IEC). Power symbol. 2002. – moma.org.
[3] Greenfield, A. 2017. Radical Technologies: Design of the Everyday Life, lk 10. Verso Books.
[4] Samas, lk 9–10.
Avaldatud Müürilehes 15. veebruaril 2024.