Kuigi Türgi praegune olukord ei kutsu küsimusi esitama, oli İstanbuli disainibiennaali peamine eesmärk tekitada uudishimu ning seada praegu toimivad süsteemid küsimuse alla.
IV İstanbuli disainibiennaali keskne teema oli haridus, kuraatorid olid seadnud eesmärgiks luua koolide kool, biennaalile kaasatud kultuuriasutused olid selle uurimiskeskused. Disainibiennaal tähistas muu hulgas ka Bauhausi kunstikooli asutamise 99. aastapäeva. Suurüritusel uuriti õppimise ja õpetamise dimensioone ning käsitleti disaini kui õppemeetodit ja õppimist kui disaini.
Biennaalile oli eelnenud konkurss, kuhu esitati 750 avaldust 52 riigist. Kuraatorite meeskond valis 120 projekti, mille puhul nad nägid potentsiaali kõnetada laiemaid teemasid. Näitusele olid kaasatud projektid, millega lahendati mõni päevakajaline küsimus või kus pakuti välja, milline on tulevikudisain, või suhtuti kriitiliselt praegusesse disainimaailma. Kuraatorid ei olnud jätnud kõrvale ka teemad, mis kerkisid esitatud projektides ikka ja jälle üles, nagu võrgustikud, ja kuidas need suhete loomisel või ka lõhkumisel toimivad, aga ka toodete ja teadmiste loomine, tootmine ja levitamine.
Disaini suurüritus toimus İstanbulis ajal, kui riigi majanduslik ja poliitiline olukord on ebastabiilsed. Biennaali külastamisel hirmu ei olnud, kuid ei jäänud ka märkamata suuremate kogunemiskohtade juures parkivad soomussõidukid, relvastatud sõjaväelased tänavatel ning asutustesse sisenemisele eelnenud turvakontroll. Sealsed kolleegid avaldasid nördimust pigem ümber nurga kui olukorda avalikult kritiseerides. Peakuraator Jan Boeleni sõnul tuleb Türgi olukorda vaadata tumeda ettekuulutusena, mis võib peatselt saada normaalsuseks ka teistes riikides.
Biennaalil ei eiratud süngeid stsenaariume, kuid pigem keskenduti küsimuste esitamisele: kuidas kriitilises olukorras olemasolevate vahenditega maailm paremaks muuta? Kuidas disainiharidust muuta? Boelen leidis, et „praeguses kiirelt muutuvas maailmas, kus tulevikku pole võimalik ette ennustada, ei saa õppida ega ka õpetada ainult oskusi, vaid õpetada tuleb suhtumist, kuidas selles maailmas hakkama saada“.
Kuus kooli. Disainibiennaal toimus kuues kultuuriasutuses (Akbank Sanat, Yapi Kredi Kültür Sanat, Arter, Salt Galata, Studio-X Istanbul ja Pera kunstimuuseum), kuraatorid kutsusid neid institutsioone hellitavalt klassiruumideks, kuhu projektid olid koondatud teemade alla nagu „Tühistamise kool“, „Hoovuste kool“, „Maa kool“, „Aja kool“, „Seedimise kool“ ja „Mõõtkava kool“.
Arteri keskuse „Maa kooli“ alajaotuses olid fookuses küsimused nagu „Mis on looduslik?“, „Mis on katastroof?“, „Mis on progress?“ ning „Mis saab siis, kui planeet Maa ja inimkond peavad oma ebakindlad suhted ümber hindama“? „Maa koolis“ pakuti võimalust kahelda geopoliitikas, rikkuses ja vaesuses, aga ka tulevikus. Atelier Luma vaatas projektiga „Õitsvad vetikad“ tulevikku ning uuris võimalust, kuidas vetikaid kasutada argiesemete materjalina. Kollektiivi New South liikmed Meriem Chabani ja Maya Nemeta olid loonud fiktiivse kaardi „Kui vetikad oleksid olulised“, kus Alžeeriast on saanud uus geopoliitiline keskus siis, kui vetikatest on saanud põhiline ressurss.
Pera kunstimuuseumi „Mõõtkava koolis“ uuriti ühiskondlikult loodud süsteemide, normide, standardite ja väärtuste voolavust, et tuua esile meie endi loodud sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised eelarvamused ning oletused. Sealsetes projektides kasutati liialdamise metoodikaid fiktiivsetest spekulatsioonidest kuni korrutamise, kollektsioneerimise, vähendamise, suurendamise ja dekontekstualiseerimiseni. Üheks suuremõõtmelisemaks performatiivseks tööks oli Judith Sengi „Näideldes olukordi VII“. Objektid, numbrid ja väärtused, millele oleme omistanud universaalsed standardid, oli Sengi lahustanud värvilises liivas. Eri värvi liival oli oma roll: vabadus oli kollane, kollektiivsus punane jne. Värvilise liiva liigutamise ja segamisega tähendused muutusid, neist sai rääkida vaid kui voolavatest ja ebastandardsetest.
„Hoovuste kooli“ oli toodud kokku tööd, kus tegeleti hoovuse mõistega selle eri vormides, nagu valuuta, merehoovused, informatsioonivood, rahvaränne jpm. Üks silmapaistvamaid projekte oli Ebru Kurbaki „Üksildane planeet“: autor oli häkkinud tuntud reisigiidi („Lonely Planet“) ning loonud sellest uue väljaande, Süüria giidi ehk transformeerinud kõige eksootilisema ja rahulikuma sihtpunkti kõige ohtlikumaks paigaks meie planeedil. Kurbaki projekti muutis eriliseks just asjaolu, et seal võis aimata, aga ka otseselt näha Süüria reaalsust: näiteks kui autosõit Damaskusest Alepposse võttis 2011. aastal aega neli tundi, siis praegu on sellel teel umbes sada kontrollpunkti ning aega tuleb varuda vähemalt kuusteist tundi. Graafilise disaini kollektiiv åbäke kasutas oma uurimuse lähtepunktina mürgise kerakala, fugu teekonda Jaapani vetest Vahemerre. Fuguvaatlemine ja uurimine on kui alternatiivne õppimise ja õpetamise meetod, kus üks spetsiifiline objekt või subjekt on vaatluse keskmes ning selle abil õpitakse tundma mitmeid valdkondi ja meediume. Fugu uurimisega oli åbäke käsitlenud kliimasoojenemist, migratsiooni, vandalismi, kunsti, ajalugu, toiduvalmistamise kunsti jpm. „Hoovuste koolis“ anti vaatajale vastutaja roll, muudeti agendiks, kes liigub haridusevõrgustikus ja loob ise oma valdkonna.
Dialoog. Ühegi biennaali kogemus ei ole täielik kohtumiste, esitluste ja aruteludeta. Ühed elavamad arutelud toimusid seminaril „Kiireloomuline pedagoogika: õppides ja mitte õppides erandlikest ruumidest“, kus jäid kõlama küsimused „Kas alternatiivne lähenemine suudab läbi murda institutsionaalsetest struktuuridest?“, „Millist metodoloogiat kasutada, et dekoloniseerida praegune pedagoogika?,“ „Kuidas tänapäeval õpetada?“
Biennaali kaaskuraator Vera Sacchetti kirjutab näitusekataloogis „Disain kui õppimine. Koolide kooli lugemik“, et biennaali eesmärk ei ole pakkuda kiireid haridust parandavaid lahendusi, vaid selle soov on inspireerida, tekitada kahtlusi ja uudishimu, seada praegu toimivad süsteemid küsimuse alla. Kuigi turg nõuab hariduseandjatelt, et koolitaksime kapitalistlikku süsteemi sobituvaid noori töörügajaid, lahenduste vormistajaid, kinnitati biennaalil, et meie kui hariduseandjate roll on koos mõelda ja juhendada noori disainereid mõtlema põhjalikult ja kriitiliselt, toetudes vaatlusele ja uurimusele. Me ei saanud küll teada, kuidas välja murda olukorrast, kus haridus on kaup ning üha enam saadaval vaid privilegeerituile või milline peaks olema üks hea õppekava, kuid vestlused ja väljapanekud andsid jõudu ja motivatsiooni kõige kiuste tegutseda disainihariduses distsipliinide vahel piire nägemata. Ehk on faktidel põhineval kriitilisel ning vahel ka spekulatiivsel tulevikku vaataval uurimusel kõige olulisem roll, sest kui kunstilise teadustööga kombatakse piire, ollakse normidest vaba. Biennaalil võis tajuda hariduse haprust, aga ka hapruse tugevust.
Avaldatud kultuurilehes Sirp 9. novemberil 2018.